Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud doktoritöös uuriti, milline on hapruse mõju inimestele, kes vajavad kõrge riskiga kõhuõõne operatsiooni, ning tulemused näitasid, et kõrgem hapruse tase on seotud oluliselt halvemate ravitulemustega ning ka iseseisva toimetuleku vähenemisega.
Doktoritöö autor, Põhja-Eesti Regionaalhaigla üldkirurg-vanemarst Karl-Gunnar Isand sõnas, et 2050. aastaks on arenenud riikides peaaegu iga kolmas inimene üle 65-aastane. „Siiski ei määra üksnes vanus inimese tervislikku seisundit. Mõned nooremad inimesed võivad olla kehva tervisega, samas osa üle 80-aastaseid jätkuvalt oma vanuse kohta heas vormis.“
Inimese bioloogilise vanuse mõõdikuks on haprus. Haprus tähendab kehalise vastupanuvõime vähenemist, mis muudab inimese haavatavamaks väliste mõjurite suhtes. „Habrastel inimestel võib isegi väike sündmus, näiteks kukkumine või uus ravim põhjustada tõsiseid tagajärgi, millest taastumine on raskem ja aeganõudvam, kuna kehal ei ole piisavalt reserve tekkinud probleemidega toime tulekuks. Hapruse hindamiseks on välja töötatud mitmeid mõõdikuid, millest üks laiemalt levinumaid on üheksaastmeline Kliiniline Hapruse Skaala,“ selgitas Isand.
Doktoritöö käsitles hapruse mõju patsientidele, kes vajasid erakorralist laparotoomiat—eluohtlikes olukordades tehtavat kõrge riskiga kõhuõõne operatsiooni. Töö eesmärgiks oli hinnata hapruse mõju erakorralise laparotoomia ravitulemustele nii pikas- kui lühiperspektiivis ning uurida hapruse levimust erakorralise laparotoomia läbi teinud patsientide hulgas.
Andmeid koguti enam kui 1800 patsiendi kohta Ühendkuningriigis ja Eestis. Kõigis uuringutes kasutati patsientide hapruse taseme määramiseks Kliinilist Hapruse Skaalat. Lisaks koguti andmeid patsiendi vanuse ja soo kohta, patsiendi seisundi ja operatsiooni käigu kohta ning andmeid operatsiooni ooteaja, haiglas viibitud aja, tüsistuste, rehospitaliseerimiste ning operatsioonijärgse iseseisva toimetuleku kohta.
Isanda sõnul näitasid tulemused, et haprus on sage – lisaks suuremale osale üle 50-aastastest oli ka arvestatav osa nooremaid patsiente haprad.. „Koguni 17 protsenti alla 50-aastastest patsientidest olid enam või vähem haprad. Kõrgem hapruse tase oli seotud märgatavalt suurema suremusega nii lühemas kui pikemas perspektiivis, pikema haigla- ja taastusravi ajaga ning sagedasema raskete tüsistuste esinemisega. Kuus kuud pärast operatsiooni polnud paljud, eriti üle 80-aastased, taastunud oma operatsioonieelsele iseseisva toimetuleku tasemele ning nende haprus oli veelgi süvenenud võrreldes operatsioonieelsega.“
Lisaks oli märkimisväärne, et üle 50-aastaste seas ennustas haprus operatsioonijärgset suremust paremini kui vanus või sugu.
Isanda sõnul parandas hapruse seisundi lisamine olemasolevatele riski hindamise mudelitele nagu NELA ja P-POSSUM nende täpsust, eriti vanemate patsientide puhul. „See aitab kirurgidel, patsientidel ja pereliikmetel teha teadlikumaid ravivalikuid juba ravi algfaasis.“
Doktoritöö autori sõnul toovad uurimustöö tulemused välja hapruse hindamise tähtsuse erakorralises kirurgias. „See võimaldab paremat riskihindamist, toetab patsientide, arstide ja lähedaste ühiseid otsuseid ning aitab ressursside planeerimisel ja taastusravi korraldamisel paremate ravitulemuste saavutamiseks.“
Karl-Gunnar Isanda doktoritöö „Hapruse mõju erakorralise laparotoomia ravitulemustele: prognostiliste mudelite ja otsustusprotsessi täiustamisest” juhendajad olid professor Peep Talving, professor Urmas Lepner, kaasprofessor Helgi Kolk ja lektor Sten Saar Tartu Ülikoolist.
Allikas: BNS via Buller Meedia Pilt: Shutterstock
